Eesti arhitektuuriajaloolase Ants Heina sulest ilmus 2016. aastal Õpetatud Eesti Seltsi Kirjade XI raamat „Stenhusi`id, arx`id, torne`d. Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus“. Kõigil on võimalus minna vaatama, mis on praegu neist kohtadest järel. Nii kaob maailma hiilgus…
Raamatus tutvustab autor maakonniti Eesti alal keskajal eksisteerinud kivimõisaid ja väikelinnuseid. Veel üsna hiljutise arusaama järgi võis neid siinmail 16. sajandi keskpaiku leiduda ainult paarkümmend, kuid nüüdseks on selgunud, et tegelikult oli neid mitu korda rohkem. Ants Heina raamat on põhjalik eriuurimus Eesti mõisaarhitektuuri kõige varasematest mälestistest.
Raamatu algusosa hõlmab saatetekst, mis annab üldistava ülevaate Liivimaa keskaegsetest kivimõisatest ja väikelinnustest, teose põhiosa on aga kataloog, kus on kirjas 84 mõisa- või linnusekohta, sh 59 kindlat ja 25 oletatavat. Võrumaalt on kirjeldatud kuut: Vana-Antsla, Mõniste, Sõmerpalu, Tsooru, Vaabina ja Vana-Roosa.
Schloss Anzenit on esimest korda mainitud sellisena aastal 1376. Aprillis 1602 ründasid linnust rootslased, sellest ajast on see seisnudki varemeis. 1627. aasta lõpul koostatud revisjoniprotokollis on Antsla mõisahoonet kirjeldatud kui „lusthausi, millest on püsti üksnes põlenud müürid ja kuus korstnat“ ning mida ümbritses veskitiik.
Mõniste- Menzen on praeguses asukohas mainitud esimest korda alles 1529. aastal. Arvatavasti paiknes Mõniste väikelinnus sealse hilisema, 1919. aastal põlenud ja nüüdseks täiesti hävinenud härrastemaja kõrval.
Schloss Sommerpahlen linnuse varemetest on raamatus joonistus, praegu on seal ainult puudega kaetud küngas.
Tsooru – Ferienhofi on küll mainitud 1516. aastal, aga praeguseni on keskaegse hoonestuse asukoht mõisasüdames täpsemalt kindlaks tegemata.
Vaabina mõisa kohta leidub teateid aastast 1522, aastal 1591 mainitud kivimajana, millest olid järel vaid paljad müürid.
Vana-Roosa Rosenhof oli arvatavasti mõisana olemas juba 15. sajandi lõpul. Saanud oma nime Rosenite perekonna järgi, kelle valduses püsis 1794. aastani.
Inga Kuljus